… Costa Blanca.
Esimene kord mandri-Hispaanias! Ühelt poolt meie elustiil, teisalt ka küsimus – miks nad seal kõik käivad? – viis meid üle pika aja taas hispaaniapärasesse keskkonda. 2000ndate alguses sai läbi tuisatud pea kõik Kanaari saared ja Mehhikoski käidud, aga seda õiget klikki tookord ei sündinud…
Lendasime Riiast Alicantesse AirBalticuga – üks vähestest, mis lubab ka lemmikloomad pardale 👏. Ja sihiks oli puhkus Benidormi sõsarrannas La Cala de Finestratis.
Costa Blanca tähendab „valget rannikut“ – ligi 200 kilomeetri pikkune lõik Alicante provintsis, mille nimi tuleb eeskätt merelt silma paistvatest valgeks lubjatud pisilinnakestest. Alicante ise kuulub suuremasse Valenciana piirkonda.
Linnad, külad, rannad
Alicante on Vahemere-äärne sadamalinn, Costa Blanca süda, kus palmialleed, kõrgel asuv kindlus ja rannamelu põimuvad hispaaniapärase rütmiga. Jalutasime mööda legendaarset lainelist palmialleed, kuid Santa Bárbara kindlusest avanevad vaated jäid nägemata – koeri lifti ei lubatud ja jalgsi sinna ronida ei tõmmanud.
Selle eest pakkus Vila de Joiosa värvilisi vaateid. Endine kaluriküla tervitas meid oma erksate majadega, mis seisavad rivis nagu vikerkaar Vahemere kaldal. Linn on kuulus mitte ainult oma värvikülluse, vaid ka iidse, lookleva võrguparandustänava poolest. Rannaliival jäid silma ka lahedad palmioaasid, mis pakkusid päevitajatele sahhaaralikku eksootilist varju kõrvetava päikese eest.
Altea valge linn oma kiriku ja mäenõlva panoraamiga jättis samuti meeldiva mulje. Kitsad munakivisillutisega tänavad, valgeks lubjatud majad ja vaated mäenõlvalt merele – tõeline Costa Blanca ehe.
Elche linn aga oli tõeline palmide paradiis – räägitakse 200 000 datlipalmist, ja tõesti, need pakuvad varju ka kõige teravama keskpäevase päikese eest. Seal kohtusime ka kuulsaks saanud Dama de Elche pärandiga.
Benidormi rannad on Costa Blanca visiitkaart – kuldne liiv, selge vesi ja kilomeetritepikkused rannapromenaadid, kus elu ei vaibu ei päeval ega ööl. Suured rannad, nagu Levante ja Poniente, sumisevad melust, samas kui meie rahulikum puhkusepesa La Cala de Finestrat pakkus vaiksemat kulgemist ja rohkem hingamisruumi.
Lisaks põikasime kaugemale Cala de Moraigi randa. Sealne kivine rannariba ja drastilised kaljud pakkusid kontrasti liivarandadele. Väike võlvkoobas andis pisut ronimist ja varju. Hea vaheldus neile, kes rannas pikalt vedeleda ei soovi.
Loodus ja matkad
Lago Rosa soolajärv jäi seekord droonipildita, aga roosa peegel ise on igati meeldejääv. Kevadkuudel, märtsist maini, võib seal lisaks kohata ka flamingosid…
Matkadest võtsin ette kaks eriilmelist kogemust:
- Pasarela de Relleu – esimene kord kõndida kaljuseinale rajatud matkateel. Äge kõhe tunne!
- Embassament d’Elx – “Kõrbematk”, kus tuli ületada mahalangenud palme sama iseenesestmõistetavalt nagu Eestis pikalivajunud kuuski.
Mõlemad rajad avasid mulle iidsed veesüsteemid, millega siinmail kuumadel ja veevaestel suvedel toime tuldi või tullakse…
Kokkuvõtteks: nägime ära ja võime kinnitada, et tegu on tõesti meeldiva puhkuse sihtkohaga. Selge merevesi, Sangria, Cava ja Pacharán, maitsekad road – eesotsas paella, mis ongi pärit just Valenciana piirkonnast – lõid mõnusa atmosfääri. Aga eks igal ühel ole oma – meile on Itaalia siiski rohkem meeltmööda. Kellele ema, kellele tütar!
Reisin, et pildistada. Pildistan, et reisida.
Fotod © Jens paradiisisaarelt
MEIE HISPAANIA
