…Põhja-Sardiinia.

Eneselegi üllatuseks olime Itaalias jälle augustis (pisut juulit jäi ka sisse). Kõige soojemal ja kõige rahvarohkemal ajal… Pole nagu meie moodi! Aga teate, mis – me jäime väga väga rahule. See korgitammede rohelus kuldsel taustal on kauaks meelde jääv mälestus.

Ka temperatuur oli meeldiv. Ööd 16-17°C ehk varahommikused jooksud olid mõnusas jaheduses ja meie ennelõunased rannaskäigud jäid sinna 30°C kanti. Merevesi oli keskeltläbi 25°C. Leevendust pakkus ka õrnalt puhuv rannikubriis*.
*Paaril esimesel päeval saime kogeda ka Prantsuse mistraali mõju. Väga tugevad tuulepuhangud, mis olid õhutemperatuurist kohati 8°C madalamad… Loodus, ei midagi muud! Leiad mu Itaalia insta storyide vahelt ka mistraali ülesse.

Enne reisi teadsin Sardiinia saarest vaid seda, et seal olla imeselge merevesi ja heleda liivaga rannad – ja see oligi kõik. Ühesõnaga: puhkamiseks ideaalne sihtkoht, ning just seda me sinna tahtsime ka tegema minna. :)
Ja ma ei plaaninud läbida ühtegi Cammino 100 Torri rajalõiku ega jõuda saare kõrgeimasse tippu, Punta La Marmorasse (kuigi seal olles tekkis korraks see kiusatus)…

Mida siis tegime?

Oleme koos kaasaga Vahemere maades väikestviisi maaturismi fännid ja melule eelistame reeglina majutust loodusele lähemal. Itaalia pakub selleks suurepäraseid võimalusi oma agriturismo-majutustega – paikades, kus avaneb vaade üle orgude lihtsalt kaugusesse…

Ja näed, mida kohalik inimene oma eluga korda saadab: kes karjatab lambaid, kes koorib korgitamme, et veinidel oleks ikka korralik kork peal; kes kasvatab oliivi- või viinapuid, kes teeb juustu või valmistab kodukootud (või päris peeneid) roogasid…

Ning lõppkokkuvõttes seda me Sardiinias tegimegi – kogesimegi kõrvalkulgejatena tavalist la vita sarda’t, ehk Sardiinia elu – elu, mis on täis maitseid, värve ja traditsioone. Nagu Itaalia elu, aga pisut teistmoodi… Vaata pildigaleriid

Ma soovitan Sardiiniat julgelt. Kohapeal tundus, et see on välisturistide poolt alahinnatud Itaalia tükike. Neid oli – aga imevähe. Enamik puhkajatest olid itaallased ise, ja meie jaoks need mandrilt tulnud itaaliaturistid ei liigitunudki „turistideks“. Jäi mulje, et itaallastele on Sardiinia nagu meile Saaremaa: oma, armas, aga siiski natuke teistsugune.

Reisin, et pildistada. Pildistan, et reisida.
Fotod © Jens paradiisisaarelt

Vaata ka meie 2023. aasta olemist Kesk-Itaalias

MEIE SARDIINIA

Arrivederci!